Jaapanis kogetu – ryokanid ja onsenid. Kuidas ruum mõjutab tunnet.
1. Ruum, lihtsus ja õhulisus.
Jaapanis ööbisime nii Matsuyamas kui Yakushima saarel ryokanites — traditsioonilistes Jaapani külalistemajades.
Esialgu mõtled paratamatult, kui mugav selline ruum ja eluviis tegelikult olla saab. Aga üsna kiiresti tekkis hoopis tunne, et selles lihtsuses on midagi väga loomulikku.
Ruumi tühjus ja samas praktilisus pani mõtlema, kui vähe on tegelikult vaja, et end hästi tunda. Samas ei olnud see tühjus külm ega steriilne, vaid pigem õhuline, rahulik ja kerge.
See pani mõtlema ka sellele, kui tugevalt käivad ruum ja kultuuriline keskkond käsikäes. Kas sellist mõtteviisi saab üle kanda ka teistesse kultuuridesse? Võib-olla mitte üks ühele, kuid kindlasti läbi inimese elustiili ja vajaduste mõistmise. Kui ruumi on vähe, sunnib see leidlikkusele ning avab loovuse. Jaapanis tundus oluline just oskus luua vähesega ruumikuse tunne.
Tatamitega ehk õlgmattidega kaetud ruumid olid korraga nii elutuba kui hilisem magamistuba. Õhtul laotati põrandale futonid ehk õlgmatid ning ruum transformeerus täielikult ümber. See paindlikkus mängis väga suurt rolli.
Mul tekkis vaid küsimus — kus nad oma asju hoiavad? Meie kultuuriruumis on neid palju. Millised on nende tänased kodud? Kuidas ja kas nad on suutnud oma traditsioonilise ruumikasutuse säilitada ka tänapäeval?
Hiljem hakkasin selle kohta rohkem uurima ja avastasin, et ka kaasaegsetes Jaapani kodudes on säilinud palju traditsioonilisi mõtteviise — avatud ja multifunktsionaalsed ruumid, lükanduksed, sisseehitatud panipaigad ning vähemalt üks tatamitega tuba, mida kasutatakse vastavalt vajadusele.
Minimalism ei tundunud seal lihtsalt sisekujundusliku stiilina, vaid pigem praktilise ja kultuurilise eluviisina.
Elutuba ja söögituba ryokanis.
Söögituba on muutunud magamistoaks, kus tegelikult oli väga mõnus magada. Nende linad ja padjad on super kvaliteetsed ning tekk õhuline - kõik need detailid on une kvaliteedile olulised. Seal olles kandsin kogu aeg yukatat, nö hommikumantlit - sobis selles keskkonnas olemiseks.
2. Rituaalid ja kogemus.
Omaette osa sellest kogemusest oli yukata — kerge hommikumantel, mida kandsime kõikjal: õhtusöögil, hommikusöögil ning liikudes onsenite ehk kuumade mineraalveevannide vahel.
Esialgu tundus mõte selles ringi liikuda võõrastav, kuid tegelikult oli see ülimugav ja mis peamine — sobitus täielikult sellesse ruumi ja keskkonda. Mul oleks ilmselt olnud ebamugav istuda või lamada seal oma tänavariietuses. Seega kogu pakutav kogemus toimis tervikuna.
Ka sealne pesemisrituaal oli omaette kogemus. Onsenid asusid nii siseruumides kui õues ning Yakushimal külastasime ka avaookeani onsenit, kuhu pääses ainult mõõna ajal.
Pean tunnistama, et nendest kuumaveevannidest tekib kiiresti sõltuvus — see mõjub kehale ja meelele erakordselt hästi.
Tõeline elamus oli isegi üks väike saunarättide pood — milline kvaliteet ja tähelepanu detailidele. Jaapanis tundus, et detailid ei ole lihtsalt detailid, vaid osa kogu kogemuse loomise kultuurist.
Onsenis on naiste pesemisruumi sisenemine läbi punaste kardinate.
Siinne väliala on sopiline ja looduslike elementidega.
Sisemine kümblusruum, kus on väga soe mineraalveebassein ja eraldi külmavee bassein.
Siin on lisatud väliala tagumisse osasse lamamistsoon.
See on sissepääs avaookeani onsenisse - seda ainult teatud kellaaegadel, mõõna ajal.
Vulkaanilist tegevust on selgelt kivimitelt näha - vesi on siin tugevama lõhnaga ja veelgi soojem.
3. Kultuur, atmosfäär ja mõju.
Lisaks kuulus ryokani kogemuse juurde alati rikkalik mitmekäiguline õhtu- ja hommikusöök hooajalise kohaliku toiduga. Jaapani toidukultuurist kirjutan juba järgmises loos eraldi.
Eriti põnev oli aga see, et meie külalistemaja ees asus kuulus Dōgo Onsen — üks Jaapani vanimaid ja tuntumaid kümbluskohti, mida on läbi aegade külastanud ka keiserlik perekond. See imeline puidust hoone inspireeris ka Hayao Miyazakit filmi „Vaimudest viidud“ loomisel.
Seda maailma nähes mõistad veelkord, kui tugevalt mõjutavad inimest kultuur, ruum, atmosfäär ja keskkond.
Kodus olles vaatame kindlasti uuesti „Shoguni“, „Viimast samuraid“ ja „Vaimudest viidud“ — nüüd, peale reisi, oskan palju rohkem märgata detaile, neid paremini mõista ja seostada päris Jaapani kogemusega.
Olin lummatud videoetendusest Dōgo Onseni majale.
Imekaunis puidust avalik saun ehitati 1894. aastal. Hoone sisemuses on treppide, käikude ja ruumide labürint, kus askeldavad kümblejad ja töötajad.
Sissepääs erinevasse tsoonidesse.
Selles linnas onseni ümbruses tundus loomulik jalutada ´hommikumantlis´ - kas mujal oleksime midagi sellist teinud? Kindlasti mitte - keskkonna mõju.
Kokkuvõtteks:
Selle reisi jooksul sain veelkord kinnituse oma senistele teadmistele ja kogemustele — ruumi mõju inimesele on väga suur ning seda tuleb hoolikalt planeerida nii emotsionaalselt kui funktsionaalselt.
Ruum annab suuna, paneb liikuma ja loob kogemuse.
Seetõttu on arhitektidel ja keskkonnadisaineritel väga oluline roll, kuid kõik algab siiski sellest, millist kliendikogemust soovitakse kujundada ja kuidas selle järjepidevust hoitakse.
Need on teemad, mida käsitlen ka oma käsiraamatus „Terviklik kliendikogemus kui strateegiline eelis“.
Siit leiad rohkem infot raamatu kohta ning soovi korral saad selle tellida nii endale kui oma tiimile — toetuseks teadlikuma ja terviklikuma kliendikogemuse kujundamisel.
